Aaskannike

Aaskannike ehk käoorvik (Viola tricolor) on kannikeseliste sugukonda kannikeseperekonda kuuluv üheaastane, harvem kaheaastane rohttaim. Teaduslikult kirjeldas aaskannikest esimesena Linnaeus 1753. Aaskannike on Ingeri sümbol.

Levila
Aaskannike kasvab Euraasia parasvöötmes. Ta on sisse viidud Põhja-Ameerikasse, kus samuti laialt levis. Venemaal kulgeb aaskannikese levila põhjapiir Murmanskist läbi Kirovski ja KandalakšaValge mereni, Koola poolsaarel oleva Ponoi kaudu Mezenini, mööda Mezeni jõge selle keskjooksuni, läbi Uhta, Petšora ja Vorkuta Uuraliteni ning mööda Uuraleid Jekaterinburgini ja sealt itta Tobolskini. Levila lõunapiir Venemaal ja Ukrainas läheb läbi Tšeljabinski, Ufaa ja Orenburgi vahelt, kaldub põhja peaaegu Iževskini, seejärel läbi Samaara, Saraatovi, Volgogradi, Tsimljanski veehoidla, Doni-äärse Rostovi, Donetski, Zaporožje, Odessa ja Kišinjovi kuni Karpaatideni. Peale selle on isoleeritud asurkondi Krimmis Katša jõe orus, Tomski kandis, Kemerovo oblastis ja Altai krais, kus kasvab umbrohuna. Aaskannike on Eestis pärismaine. Ta kasvab kuivadel liivastel niitudel, ka mererannas luidetel ja vahel liivastel põldudel. Ta kasvab mitmesugustes kohtades, sagedamini karjamaadel ja jäätmaadel peamiselt happelistel või neutraalsetel muldadel, harilikult poolvarjus. Ta võib kasvada ka luhtadel, põõsastikes, metsalagendikel, kohati parkides, aedades ja teepervedel.

Kirjeldus
Juur on peenike, vardakujuline, väheharuline, pruunikas, suundub otse allapoole. Vars on tavaliselt kolmekandiline ja haruline, paljas või kaetud karvakestega, seest täis, 10–30 cm kõrge, tihti mitmeharuline. Lehed paiknevad vahelduvalt, on paljad või piki lehesooni hõredalt paiknevate karvakestega. Alumised lehed on laimunajad ja üsna pika rootsuga, ülemised piklikud või süstjad lühikese rootsuga. Igal lehel on 2 abilehte; need on sulgjad ja leherootsust pikemad. Õieraod tulevad ükshaaval välja lehekaenaldest. Nad on pikad, kolme- või neljakandilised, paljad või kergelt karvased ja ülespoole käändunud. Igal õieraol on oma ülemises osas õie lähedal 2 väikest kandelehte. Õietupp on roheline, koosneb 5 tupplehest ega lange pärast õitsemist ära. Tupplehed on pikad, isegi süstjad, otsast teravad, õrnalt karvased, servast kaetud lühikeste ripsmetega. Nende alusel on lühike nüri plaatjas võsu. Kaks alumist tupplehte on ülejäänutest pisut suuremad. Õis on kolmevärviline ja sügomorfne ehk üheainsa sümmeetriateljega. Õie läbimõõt on 18–30 mm. Kroonlehti on 5 ja need on tasapinnalised. Harilikult on õies ülekaalus sinine toon. Ülemised kroonlehed kipuvad olema pisut suuremad ja tumedamad, alumised heledamad. Alumised kroonlehed katavad ülemisi. Kroonlehed on äraspidimunajad. Emakaid on üks. Emakas on munajas, ülemise sigimiku, kollaka nuiataolise alusel kõrvale suunatud emakakaela ja ripsmetega ääristatud emakasuudmega. Emakasuue moodustab kausja süvendi ja sellel on ristisuunaline kilejas lise, millel on katuse kuju.Tolmukaid on 5. Need on surutud vastu emakat ja puudutavad seda oma tolmukottidega. Tolmukaniidid on lühikesed ja vaevumärgatavad. Tolmukotid on kaheosalised, südamekujulised, helekollased ja külgedelt kergelt karvased. Kannikese vili on kupar. Kupar on ümmargune, kolmekandiline või piklik-munajas. Kupar on paljas, roheline, kuni 10 mm pikk ja tihedalt täis seemneid, mis kinnituvad kupra seinale. Kui seemned on täiesti valmis, läheb kupar kolmeks lahti selle koha pealt, kust ta varre külge kinnitus. Seemned on väikesed, 1,25–1,75 mm pikad ja 0,75–1 mm paksud, äraspidimunajad, helepruunid või helekollased. Nende pealispind on sile ja läikiv. Idu on püstine.